Nii algab üks Doris Kareva luuletus ja need sõnad sobivad ideaalselt mu viimase aja meeleolu ja enesetunde iseloomustamiseks. No paaril päeval olen tänu normaalsele ilmale veidi jalutamas käinud, aga ega üle tunni siin kuskil sihitult kolada pole ju. Niisiis üks ja ümmargune toas molutamine. Kui pussnuge sadas ja tuul möllas, tekkis üks helgem mõte, et näe, ma EI PEA välja minema :) Aga igav on! Aastate eest said kõik lõngajupid sokkideks ja riidelapid tekikottideks ja ühtki head ja kasulikku ideed ei teki kohe mitte. Ogaralt agar ma pole, seega vägisi koristama ei hakka (pole suurt vajadustki) ja sokke ning aluspükse igavuse peletamiseks ka ei triigi. Seda enam, et tolmuimeja ja triikraud kallist elektrit kulutavad :) Uurin siis netist tööportaale ja kinnisvara ja uudiseid ja loodan, et keegi kirjutaks ka. Lõpuks laon tuimalt kaarte. Telemaan ma ju pole, aga mu vana ja väsinud telekas nii ühe saate kaupa on nõus üht-teist näitama: igatsugu kriminalistid ja kondid ja jälgi jätmata ja selgeltnägijad..... Ühel õhtul siis naistvahetus, hi-hiii! Tekkis mõte, et üksikutele inimestele peaks ka midagi sarnast korraldama, a`la koduvahetus. No et ma lebotan 10 päeva Rakveres Mareti korteris ja Maret toimetab siis peale tööd samakaua siin Haljalas. 15 tuhande nimel saan ma ilma internetita ja Maret ilma telekata hakkama küll :))) Pealegi on pärast siis mul ilmselt uus telekas ja Maretil arvuti ja NET :)
Tööinimestele kadestamiseks: mul on täitsa selge 12-13 tundi jutti magamine. Pole ju põhjust sooja teki alt varakult välja igavlema ronida! Pealegi ma ju voodis ei söö ega suitseta :) Tervislik kokkuhoid! Ja lähengi nüüd tuttu! Vaatame, mida toob esmaspäev!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Tore nimi sellel toredal blogil.
Kunagi mõtisklesin kiiksude teemal sedasi:
Igal ühel on oma kiiks, enamasti ikka mitu kiiksu. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem tal neid kiikse on. On kiikse, mida me kiivalt teiste eest varjame ja on kiikse, mida oskavad vaid teised meie juures märgata, sest ise oleme nendega juba liiga harjunud. Kiiksud, mida me teame, kuid ei tunnista omaks, pigem aitavad meil iseendaga rahul olla. Aga teised- nemad peavad meid kummalisteks nagu meilegi on mõistmatud tihti nende mõttelaad, harjumused ja harrastused.
Lähedaste inimeste kiiksudega tuleb sageli lihtsalt harjuda, kohaneda ja leppida, et iseennast säästa. Oma kiiksude eest, mis meile väga tähtsad on, peame päevast-päeva elus võitlema, et teised meid natukenegi mõistaks.
Kiiksud on need, mis muudavad inimesed omanäolisteks ja huvitavateks. On ju võimalik, et kellegi kiiksud sulle väga meeldima hakkavad ja just nende kiiksude pärast tahadki sa nende omanikuga kogu aeg koos olla, et elu huvitav oleks ja lõpuks sa ei teagi, kas armastad inimest või tema kiikse.
Postita kommentaar