Raha ei ole. Igav on aga küll. Oleks raha, sõidaks kellelegi külla, mõnuleks SPA-s ja solaariumis või külastaks mõnd näitust või kontserti ja siis poleks ka igav. Nõiaring :) Niisama pole siin ka kuskile minna. Poodi ainult. Aga seal jälle raha vaja :))) Tegelt on need poeskäigud omamoodi ergutavad ettevõtmised. Selle lühikese maa peal sõidab vastu vähemalt 2-6 autot, millest mulle noogutatakse, naeratatakse, lehvitatakse ja tuudutatakse. Toredad inimesed! Ja siis kohtan kindlasti mõnd inimest, keda pool aastat näind pole. Annan lustliku ülevaate oma suurepärasest elust, kuulan ää igava aruande kiirest-väsitavast-tüütust töölkäimisest ja tuju jälle parem. Oh oleks mul sinu mured :)))
Ükspäev käis mul külas depressiivsus kolmeteistkümnendas astmes. Ta alati selline pessimistlik olnud, aga praegu veel töötu ka. Olen varemalt naljatades teda positiivsusesse püüdnud painutada, aga viimasel aal olen egoistiks muutunud. Oma väheseid ettevõtmisi ja tegemisi kirjeldan talle nii värvikalt, et lõpuks kuulen vinguvas kõneviisis kiidulaulu: mis sul viga, sul nii palju toredaid sõpru ja oled nii lõbus ja aktiivne ja kogu aeg korraldad midagi ja arvutit tunned hästi jne. jne. Ja ongi teise negatiivsuse arvelt oma enesetunne 27 korda paranenud. Ei tea, kas nii ikka sobib!??!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
kuhu jäävad kolmas ja neljas ja viies ... peatükk?
Postita kommentaar