Inimene pole kunagi rahul....

Töötu olla ei tahaks, aga töö on nii tüütuks ja väsitavaks muutunud, et ootasin pikisilmi seda paarinädalast puhkust. Olen nüüd lihtsalt niisama oma kodu nautinud, aiamaa korda teinud ja rabarbereid purki pistnud. Hambaarsti ja juuksurit külastasin ka. Mallet ka. Paljude tuttavatega olen tänaval lobisenud ja mõnega kallistanud ka. Ja külalisi on mul ka käinud. Aga eile ja täna tekkis juba tahtmine viriseda. Mida teha? Tuul nii kange, et rattaga sõita võimatu ja peesitamiseks ka jahe. Toas ka miskit pakilist teha pole. Teravaid emotsioone oleks vaja! Positiivseid! Suur armastus võiks tekkida! Lotovõit oleks ka hea! Siis saaks elukohta vahetada! Rahulolematus pidavat ju elu edasi viima. Ehk selle virisemise tulemuseks on homme soe päevitamiseilm! Loodetavasti mitte liiiiiga soe :))) Ja nüüd teen endale paar röstsaia kalamarjaga(!) Näm-näm!