Aeglane, kiire-kiire...

Sellises rütmis see eluke kulgeb. Nädala esimene pool venib nagu kummipael. Sompus ja pime ja masendavalt igav. Nihuke käegalöömise tunne tekib, et virisedagi ei viitsi. Nädalalõpud aga üksjagu seltskondlikud. Haakun pea iga pakkumisega, mis heade inimeste poolt välja käiakse. Täna aga taas suur hall. Aga aasta tagasi olid hanged põlvini ja kohati üle pea! Mäletate?!?