Vabatahtlik...

Igati põnev oleks kuskil Aafrikas või L-Ameerikas priitahtlikult tegutseda, aga sellise seikluse jaoks mul pealehakkamist ja keeleoskust liig vähe, vanust aga liig palju :) Nüüd reklaamitakse ka kohalikke vabatahtlikke töid ja mõni isegi sobiks (mõningate AGA-dega). Kassidele kasupereks hakkamine vajab ju sama põhjalikku järelemõtlemist nagu lemmiklooma võtmine üldse. Ei saaks siis ju mitmeks päevaks kodunt ää minna ja see ajutine kiisu võib niiiii armsaks muutuda, et jätaks kohe päriseks... Varjupaigas tegeleks koertega meeleldi, aga sinna- ja tagasisõit + linnatransport mu eelarvesse ei sobitu. Rattasõidu ilmasid peab ootama :)
Aga vabatahtlik olen hetkel siiski! Sõpruse puiesteel :) Kuna Teele ja Robi soojale maale külla lendasid, olen kümmekond päeva neiu Kurrile seltsidaam. See teema oli meil ammu kokku lepitud, seega ei imestanud üldse, et samaks perioodiks veel pakkumisi tuli. Nii see ju on, et kas igavled või ei suuda otsustada, millega haakuda. Kõigepealt tekkis võimalus Soome aiandisse tööle minna, AGA kolmeks nädalaks kellegi asendajaks. Sellene ajutine kauge värk ei sobi. Siis pakuti kooli sööklasse abitöötaja kohta, loomulikult ka kellegi haiguse ajaks. Kaalusin isegi, et kass minu juurde organiseerida ja see koht vastu võtta, aga mingi sisemine hääl ei lubanud. Ja õigesti tegi! Nimelt sattus mu Tallinnas elav tädi reieluu murruga opile. Tänapäeval haiglas ju kaua ei hoita ja nii pidin koduseks abiliseks minema. Tal on küll teinepool ka, aga nad juba 85-sed, seega raske.... Kujunes siiski nii, et tädi Järve haiglasse hooldusosakonda mõneks ajaks suunati. Ma siis kulgen haigla ja kodu vahet, eks näis, mis edasi.... Kuna siin suurlinnas sugulasi ja tuttavaid piisavalt, siis marsruudid ka vastavad: Mustamäe, Järve, Õismäe, Kristiine, kesklinn, Mustakivi jne. Lähiümbruses kasutan jalavere transporti :) Tubaseks põhitegevuseks on ikka veel kudumine.... Ja öösel... mmmm! Mu valutavatele jalgadele saab osaks Kurrilik kassiteraapia, kusjuures täitsa vabatahtlik :)))