....Ei, nii hull asi veel pole... las küpsevad nädal või paar. Ja ega ma oma talvevarusid täiendamas ka pole käinud. Lihtsalt... kui oled Võsul, ei istu ju toas. Metsateedel jalutades pihutäis mustikaid suhu ja samapalju vaarikaid ka... Samast teepealt ühe söögikorrajagu kukekaid ka.
Kahel Võsu-nädalavahetusel on kahtlaselt palju plaanitud ja plaaniväliseid kohtumisi olnud... nii sugulaste kui sõpradega :) Lisaks veel üllatuslikud telefonikõned... mitte ainult nädalavahetusel. Ja kummalised autod Kaia suvila sissesõiduteel...
Marutorevahva, et oma Tiinakest kõvaste kallistada sain:)))) Oli teine Võsul võrku mängimas. Selle sportliku seltskonna mõnede liikmetega ristusid me teed ööpäeva jooksul nii tihti, et täna hommikupoolikul puude tagant repliiki kuulsime:"Metsas ka ei anna nad meile rahu!" :))) Andsime ikka... aga enne valasin oma mustikatopsi Tiina ämbrisse tühjaks ja... paari tunni pärast rattaretkelt tulles neid jälle kohates loobusin rõõmsaste kukekatest :)))
Aga, mis mulle endale metsas rahu ei anna, on repliik ühest ammusest malevaaegsest laulust... Alati hakkab kummitama:
Kanarbik....ja põdrakanep...
põdrakanep, kanarbik...
Üks on lühike kui suvi,
teine nagu sügis pikk.....
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar