esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Viriseda tahan.......

Kohe täiega! Lihtsalt väsinud pisiasjade seest pea olematute rõõmukillukeste otsimisest :(
Jah, aastavahetus ja aasta algus olid tasemel, aga.... Millegipärast on pärast mõnusaid koosviibimisi selline vastik tunne, nagu oleksin teiste kulul pidu pannud... No mul on ikka alati midagi külakostiks ühes ja seekord sai hea ürituse nimel viimane sajane ka sirgeks löödud.... Kompleks vist, kuna eluaeg sente loetud... Raha ei pidavat õnnelikuks tegema, aga raha olemasolu korral on ju võimalus mugavamalt õnnetu olla. Ega ma just õnnetu ka pole, aga enesehaletsushoog tuli peale :( Tänu piigade poolt tehtud üllatusülekannetele sai see viimane kuu rahulikumalt üle elatud, aga.... Kas on loomulik, et on ebamugav ja piinlik omaenda lastelt abi paluda ja vastu võtta? Ulguma ajab! Pole ma ju veel nii vana ja väeti! Krt, nagu äpu, kes tööd ei leia. Teadmine, et üle 14% rahvastikust minuga ühes paadis istub, ei lohuta sugagi. Vastupidi, nad on ju konkurendid... olematutele töökohtadele... Ja tutvuste kaudu tööd leida ka lootusetu: tuttavad ka töötud. Pensionile tahan! Vanade vene seaduste järgi juba oleksingi, aga praeguste järgi saab postuumselt... Ah, kuradile! Tegelikult ma siin omaette podisen märksa krõbedamaid ja karvasemaid!
Ega me teid kedagi selle halamisega kurvastada ei taha küll, lihtsalt virisen kõva häälega, et kergem hakkaks! On hullemaid variante :)

Kommentaare ei ole: