Talviseks kisub...

Kui kolmapäeva õhtul Tallinnast tulin, oli kuskil poolel teel umbes 5-kildine lõik ehtsat talveteed. Maa oli lörtsist ja rahest valge ja libeeeeee. Loomulikult paar autot kraavis ka. Aga tegalikult on see sügis ikka pikalt soe olnd. Eelmisel laupäeval sai Pille aias grillihooaeg ametlikult lõpetatud. Külm ei olnud, aga pime küll. Seega sobilik valgust kartvateks tegudeks! Vedasime Urvega õige mitu kärutäit freesitud asfalti teeäärsest hunnikust Pille garaaži ette. Me oleks võinud kõik sealt ää kärutada, aga perenaine arvas, et aitab. Järgmisel päeval käisin kirikus pattu kahetsemas :) Tegelikult oli Rakveres Estonia katastroofi mälestuskontsert ja jumalateenistus. Ilus. Pärast väike istumine Helmi juures ka.
Eile oli Rakvere päev. Tööametis see igakuine nägude kontroll. Sain siis teada, et nädala jooksul mu arvele tervelt 723 krooni laekub! Läheb laristamiseks :))) Juuksuris käisin ka, kes teab, millal jälle võimalus (rahaline) tuleb! Ja kuna bussi väljumiseni tubli tund aega oli, siis seadsin sammud Anne Söögitoa poole. Üldsegi mitte sööma, vaid sugulastega tutvuma :) Püüan selle teema lühidalt lahti rääkida.... Ma pole kunagi oma vanaisa (isa isa) näinud ja teadsin, et ta on surnud. Tegelikult suri ta kuskil 1970-tel. Ta oli olnud joodik ja peale lahutamist ütlesid mu isa ja Illa temast nii lahti, et ei suheldud, ei räägitud temast. Aastatega olen juhuslikelt inimestelt juhuslikult kuuldud lausete põhjal üht-teist paika pannud. Vanaisa abiellus uuesti ja uues peres oli ka poeg ja tütar -- mulle siis onu ja tädi! See poolikane onu on muide elanud Haljalas samas majas, kus mina enne. Ühel õhtul oli see teadmatuse ja mitterääkimise teema meil Urvega päevakorral ja siis hakkas Urve midagi ja kedagi seostama. Helistas kellelegi, uuris neiupõlvenime ja šokeeris siis teist inimest, et näe lobisen siin su tundmatu sugulasega.... No läksin siis eile tutvuma, ette teatamata. Tore! On kohe kaks poolikast onutütart! Toredad ja tublid. Peavad väikest söögikohta. Ja egas nende pereski millestki räägitud. Olid kohe üllatunud, et vanaisal (see meil ju ühine) enne veel pere oli. Paarkümmend minutit ma nende kallist tööaega kulutasin. Midagi me kokku ei leppinud, telefoninumbreid vahetasime, et mine tea..... Igatahes tundus, et see minupoolne üllatusvisiit neile meeldis. Mulle endale küll meeldis :)))

Olukorrast rindel...

Siiani pole nagu arugi saand, et NATO lennukid meie õhuruumi valvavad, aga nädala algul olid paaril päeval Lääne-Virumaa kohal mingid õppused ja siis tulid paarikümne aasta tagused ajad meelde. No need praegused teraslinnud lendasid pisut kõrgemal kui kunagised vene omad, seega punakotkaste kombel nad köögiaknast süüa küsima ei kippunud. Aga see kohutav müra tõi silme ette pildid, kuidas paanikas koer jooksu pani ja kuidas pisi Madis hirmunult oli valmis pea ees maasse kaevuma. Vastikult paha tunne oli. Kes mäletab, see mõistab.
Töörindel on vaatamata aktiivsele tegutsemisele negatiivsed seisud. Telefonikõnedele vastatakse, et on juba inimene olemas ja cv-dele ei vastata sedagi. Töötuks arvele võtmine läks ülikiiresti, sest eelmisest hooajast ju kõik vajalik minu kohta neil andmebaasis olemas. Lähitulevik tundub masendav ja tume, aga õnneks on töötutoetus NAERUVÄÄRSELT väike :((
Aga ega igav ei ole. Ainult paaril vihmasel ja tuulisel päeval olen toas molutanud. Lapsehoidja ametit sai peetud ja kui juba pealinnas, siis ka lobisemisõhtu Tiia juures. Aiamaal käin nokitsemas ja värsket õhku hingamas ja külauudiseid kuulamas. Urvega kahtlaselt tihti Ullat külastatud: kord pannkoogid, kord fooliumis kartulid, kord pirukad. Ja Malle kartul võetud! Õlletehase pundiga toimus äkitse ja spontaanselt väljasõit elektriku Peetri suveresidentsi. Loomulikult ka Võsu, Pärispea, Viinistu. Ja täna töötute ühiskülastus seenemetsa (Railiga). Homme Tartusse, õhtu Tinkaga ja laup. Teele näitus.
Polegi nagu AS Aega Küll! Hoopis AS Aeg Lendab - ütles mees, kellel uur aknast alla kukkus.

Päikesemärgid

Sellise pealkirjaga raamat jäi mul eile õhtul näppu. Peatükk "Kalad alluv". "Suurem osa Kalasid lahkub pigem ise töölt, kui laseb end vallandada. Tundes ebameeldivusi tulemas, vingerdab inimkala võrgust välja enne, kui jõuate teda kimbutama hakata." Viimastel päevadel olen selgusele jõudnud, et väga õigel aal säästust tulema sain. Nädal tagasi kohtasin juhuslikult üht töökaaslast, kes kurtis üha hullema olukorra üle ja lubas ka lahkuda. Nüüd nädalavahetusel oli mulle aga kaks pikka ja üliemotsionaalset telefonikõnet. Kõike ma ilmselt salvestada ei suutnud, aga... Tuli sinna mingi Mustamäe poe juhataja, noh nagu Ruthile juhatajatööd õpetama, aga on nüüd hoopis ise mitme säästu boss. Ja see uus luud pühib ikka väga kummaliselt. Müüjad ei tohi omavahel vene keeles suhelda. Kõik töötajad (ka endised) on vargad! Suitsetad, järelikult oled sina see, kes suitsu varastab. Ta teab täpselt, et poe kõrval pidevalt üks auto seisab, kuhu me kastidega alkot ja kohvi jm. väärtuslikku tassime! Kadi pani lahkumisavaldusse kirja, et ei suuda sellistes tingimustes enam töötada ja see paber kisti lihtsalt katki. Aga töölt peavad kõik vargad ju lahkuma ja pidid kirja panema, et loobuvad lõpparvest. Õnneks on mõned juba tööinspektsioonist või kust iganes abi otsima läinud. Kuuldavasti on paarile endisele töötajale ülekuulamise stiilis helistatud ja seetõttu nüüd mullegi kõllati, et teaksin tobedateks situatsioonideks valmis olla. Mul sai seal ikka tõesti õigel ajal mõõt täis! Selle teema lõpetuseks veel üks lause astroloogiast: "Sealt, kus vesi hakkab roiskuma, ujub kala minema enne, kui jõuate puhastusseadmed käima panna." :)))

Eilne päev.......

..oli tihedalt tanklateemaline. Telefonis lobasin pikalt Railiga ja Õiega. Maretiga leppisime lausa kohtinguaja kokku. Asi selles, et laupäeval viis Liisa mu ratta Rakveresse tehnohooldesse ja eile kella 17 aal pidin siis sõiduki kätte saama. Siis just ju tipptund ja autosid nii linnas kui ka maanteel liig palju. Et rahulikumalt koju vurada, lõime siis Maretiga promenaadil istudes ja lobisedes aega surnuks. Mõneks ajaks liitus Taimi ka meie mokalaadaga. Eeriksoo Kati piirdus vaid eemalt lehvitamisega. Varsti väntasin siis vastutuule kiuste Haljalasse. Kaia oli tankimas käies Monicale mu kohalolekut maininud ja peale tööd laekus Monsa siis mulle külla. Niiiiiiiiiiii ammu pole näinud! Seega oli palju-palju rääkida. Oleks vist rohkemgi olnud, aga öösel ja pimedas tuli Soots talle järele. Kui täna alkotaarat (eilsest vaid 2) välja viskama läksin imestas naabrinaine, et kuda ma nii vaikselt pidu panna oskan, et tema ei kuule. Kummaline mure!

Mis kell poole kaheksane buss väljub?

Võsu bussijaamas ajas see küsimus noored poisid naerma, aga nad arvasid, et kell pool kaheksa. Ja neil oli õigus :) Aga mitte sellest ei taht ma rääkida.
Musta masendusse pole olnd mahti langeda. Kaks nädalat on olnd nii sisutihedad, et aru ma ei saa, kuda veel tööl jõuaks käia. Mõned päevad luusisin Haljalas ja teist samapalju Tallinnas. Tornide väljakul lillefestivali aiad on nii fantast, et neid peaks veelkord nautima minema. Ja Helbega lobisesime enne järmisesuvist kokkusaamist silmast silma ja näost näkku. Säästus sujus töösuhte lõpetamine ladusalt ja rahulikult, nii et alates 13.augustist olen ametlikult prii. Samal päeval palusin bussijuhilt pileti Malle juurde ja nautisin siis lilleilu aias ja kena loodust ümbruses ja loomulikult jätkus juttu kauemaks. Järgmisel päeval tanklateemalised Tamsalus. Öösel sai keldrist mõned kolinad Mareti autosse pandud, sest Railil neid rohkem vaja :))) Laupäeva hommikul Võssu. Kaial sai 35 aastat pisipeda lõpetamisest ja ta suvilasse kogunes paras ports rühmakaasalasi. Mul ju 3 tuttavat nende hulgas ja kasutasin siis juhust, et neid aastate takka näpuga katsuda. Ja üks õhtupoolik kujunes puuriida-teemaliseks. Tehtud! Järgmisel hommikul jäi aga metsaalune soustijagu seentest tühjemaks (ega neid seal rohkem polnudki). Liisa ja Tristan juhtusid ka siiakanti, seega nii Rakvere, Palmse kui ka Võsu . Ja kahe nädala jooksul tervelt 3 korda Pärispeal käidud. Täna sai ühtlasi ka Viinistu rahvas üle vaadatud. Teate seal Eigi-Ale õues punase sarapuu all õitsevad ÜLASED! Kevad mulle meeldib :)))
Aga koju jõudes tekkis mul küsimus: kes on mu köögis mune praadinud?!!!? :)))

Mõõt täis ja taluvuse piir ületatud!

Olen teile muljetanud oma ebainimlikke töötingimusi, aga eks õige pildi saaks ainult asja sees olles. Ei teagi, kas nii hull olukord on vaid Läänemeres või kõikides säästukates. Mul isiklikult pole midagi füüsilise töö vastu, aga kui töökorraldus longab sajajalgselt, siis.... Kaupa ei telli mitte konkreetne pood, vaid kuskilt Rimi keskusest seda lihtsalt saadetakse. Euroaluste ja kaubakärude kaupa iga päev. Töötajaid on vähe ja seda välja panna ei jõua ei ajaliselt ega füüsiliselt. Nii ei pääse laos ise liikuma, rääkimata kaubaalustega. Ja 0,5 ruutmeetrisel pinnal 20 kiloseid kaste virna tõsta on tõeliselt ohtlik katsumus. Pole ime, et mu 8-kuulise staaži ajal ligi 20 inimest lahkunud on, 99% omal soovil. Kuidagi enesestmõistetav on, et iga päev end valutavate liigeste ja lihaste tõttu mõne haisva möginaga määrima pean. Aga pole ju loomulik, et rahuliku une tarvis igal õhtul salaja klõmaka kanget võtan ja et enne tööle minekut rahustit manustan! Neljapäeval oli koosolek, kus jälle meie töökohustusi ette loeti, et noh kuida kaup välja panna ja kui hoolikalt õhtul koristama peab. Kuna nii mõnigi säästuka tolmu just jalgelt pühkis, oli meid tavmüüjaid reedel vaid 4. Ostjate rohkuse tõttu põhiliselt kassas ja siis vahepeal ruttu piimatooteid ette lükkama ja leiba- saia laduma. Kassas arveldasin viimase kliendiga kell 22.10, siis rahad loetud ja koristama. Kahekesi. Täielik porno, sest osa taarat jm. kraami veel õues ka. Loomulikult ei lõppenud tööpäev graafikujärgselt kell 23. Täna hommikul taas pool xanax-it hinge alla ja orjama. Vastuvõtuks paras sõim, et mis kõik eile tegemata jäi ja kui must oli ja mis kaup välja panemata. Püüdsin seletada, et kassa ja piima väljapaneku vahel muud ju ei jõuagi, kui vastati, et ma seal piimakülmikus ainult istungi. ISTUN!?????! Nõuti eileõhuste tegematajätmiste kohta seletuskirja ja MUL SAI MÕÕT TÄIS! Panin riidesse ja tulin tulema. Ja egas hommegi sinna lähe. Saavad siis mu tööluusi pärast kohe vallandada. Nutumaik oli suus, aga nutma ei hakanudki. Uuendasin Cv-keskuses oma andmeid ja hakkab vist korduma aastatagune elu. Õnneks kõllas Madis, et Haljala võtmeid vaja ja sain siis autoga oma koju. Kuratlikult hajevil olek on, aga samas nagu vaba tunne ka. Kergem nüüd ka, no et nagu südamelt ää räägitud.
Hakkan jälle aktiivseks tööotsijaks. Te kõik ju aitate mind?!?

Klammer....

...oli mu vanaema (isa ema) neiupõlvenimi. Juulikuus hakkasid levima kuuldused, et 1.augustil saab teoks Klammerite suguvõsa 1. kokkutulek. Päev enne oskas isa me tuju rikkuda oma kummalise mõttekäiguga, et äkki polegi me need Klammerid ja et pole ju meid kedagi kutsutud isiklikult ja kas ikka minnagi jne. jne. Teel Tallinnast Haljalasse oli mul piisavalt aega sel teemal mõelda ja tegevusplaan koostada. Sain vajaliku telefoninumbri ja kodus kohvi nautides lobisesin pikalt ühe meeldiva memmega. Kõik on oodatud! Nii laekusid siis laupäeval Viru-Jaagupisse isa, Kaia, mina, Liisa pere, Teele, Madis ja Sandra. Igal suuremal üritusel kohtad ikka üht vana tuttavat, aga neid inimesi oli ligi 10, keda varem tundsin, aga ei teand, et samast suguvõsast oleme :))) Toimus väike jumalateenistus ja paduvihmas surnuaialkäik ja siis Voore mõisa (omanik Indrek Klammer) juures piknik, tutvumine, taastutvumine jne. Kaia ja Liisa täiendasid meie nö Jüri-liini nimekirja ja järnevatal päevadel andis Liisa telefonis veel lisainfot. Ma pole küll ajaloohuviline, aga oma eellastest võiks ju üht-teist teada ja tore, et leidub tublisid inimesi, kes sellise vaevanõudva töö ette võtsid. Mul on niiiiii hea meel, et sellel üritusel käidud sai! Vahva oli!!!!!